Kardiovaskulaarse süsteemi hindamine
Kaebused
Tavaliselt südame-veresoonkonna haiged kaebavad hingeldamist, valusid südame piirkonnas ja rinnaku taga, köha, turseid , raskustunnet roietealuses piirkonnas, düspeptilisi nähteid. Objektiivselt võib leida huulte piirkonna tsüanoosi, naha kahvatust, mõnikord kergelt kollakat limakestade värvust, kehakaalu langust.
Valud (dolor)
Valud südamepiirkonnas võivad olla seotud paljude erinevate südame-veresoonkonna haigustega ning olla ka muu päritoluga (lihasvalu). Igal juhul peab pöörduda spetsialisti poole õige diagnoosi panemiseks. Allpol on toodud valu väljendumise variandid erinevate patoloogiate puhul.
• Stenokardia – põhjuseks on müokardi isheemia. Väljendub pitsitava valuga rinnaku taga või rindkere vasakus pooles. Valu võib kulgeda ka vasakusse õlga; vasaku abaluu piirkonda või kaela. Tekkib füüsilisel ja emotsionaalsel koormusel ja stressil. Valu kaob korrmuse kõrvaldamisega ja nitroglütseriini sissevõtmisega. Tavaliselt sellised valud kestavad mitte kauem kui 10-15 minutit.
• Müokardiopaatiad – südamelihase erinevad haigused (müokardiit). Valud lokaliseeruvad rindkere vasakul poolel ning kannavad püsivat , mõõdukalt väljendunud iseloomu. Nitroglütseriini ja validooli sissevõtmine ei aita.
• Müokardi infarkt - südamelihase nekroos. Valud tekkivad rinnaku taga või kogu rindkeres, kiirguvad vasakusse õlga,kaela, ülakõhtu, selga. Valu on tavaliselt väga tugev ning sellele kaasneb surmahirm. Valu kestab üle 20 minuti ja ei allu nitroglütseriinile.
Südameveresoonkonna haigustega võivad olla seotud ka järgmised sümptomid:
• Hingeldus (dyspnoe) - võib olla südamepuudulikkuse tunnuseks.
• Tursed (oedema) - tavaliselt tekivad esmalt hüppeliigeste piirkonda, sümmeetriliselt mõlemale jalale, süvenevad õhtuks ning võivad kaduda hommikuks.
• Rütmihäired (arrhythmia) - haige võib kaevata, et süda jätab lööke vahele, teeb lisalööke, väriseb, jääb seisma, peksab.
• Pidev väsimus ja töövõime langus
Valud (dolor)
Valud südamepiirkonnas võivad olla seotud paljude erinevate südame-veresoonkonna haigustega ning olla ka muu päritoluga (lihasvalu). Igal juhul peab pöörduda spetsialisti poole õige diagnoosi panemiseks. Allpol on toodud valu väljendumise variandid erinevate patoloogiate puhul.
• Stenokardia – põhjuseks on müokardi isheemia. Väljendub pitsitava valuga rinnaku taga või rindkere vasakus pooles. Valu võib kulgeda ka vasakusse õlga; vasaku abaluu piirkonda või kaela. Tekkib füüsilisel ja emotsionaalsel koormusel ja stressil. Valu kaob korrmuse kõrvaldamisega ja nitroglütseriini sissevõtmisega. Tavaliselt sellised valud kestavad mitte kauem kui 10-15 minutit.
• Müokardiopaatiad – südamelihase erinevad haigused (müokardiit). Valud lokaliseeruvad rindkere vasakul poolel ning kannavad püsivat , mõõdukalt väljendunud iseloomu. Nitroglütseriini ja validooli sissevõtmine ei aita.
• Müokardi infarkt - südamelihase nekroos. Valud tekkivad rinnaku taga või kogu rindkeres, kiirguvad vasakusse õlga,kaela, ülakõhtu, selga. Valu on tavaliselt väga tugev ning sellele kaasneb surmahirm. Valu kestab üle 20 minuti ja ei allu nitroglütseriinile.
Südameveresoonkonna haigustega võivad olla seotud ka järgmised sümptomid:
• Hingeldus (dyspnoe) - võib olla südamepuudulikkuse tunnuseks.
• Tursed (oedema) - tavaliselt tekivad esmalt hüppeliigeste piirkonda, sümmeetriliselt mõlemale jalale, süvenevad õhtuks ning võivad kaduda hommikuks.
• Rütmihäired (arrhythmia) - haige võib kaevata, et süda jätab lööke vahele, teeb lisalööke, väriseb, jääb seisma, peksab.
• Pidev väsimus ja töövõime langus
Objektiivne uuring
Arterite palpatsioon
Pulss – vererõhu süstolne laine, mille levimiskiirus on 7 m/s.
Pulsi sagedus:
Pulsi sagedust mõõdetakse 20 sekundi jooksul. Saadud tulemus korrutatakse kolmega või mõõdetakse 30 sekundit ja tulemust kahekordistatakse. Arütmia puhul pulssi tuleb mõõta 1 minuti jooksul.
Norm: 60-80 lööki minutis.
Pulsus frequens – pulsi sagenemine (tahhükardia)
Pulsus rarus – pulsi hõrenemine (bradükardia)
Pulsi rütm:
Pulsi rütmi määrab südame vasaku vatsakese töö.
Pulsus regularis – õige rütm.
Pulsus irregularis –ebaõige rütm (arütmia).
Pulss – vererõhu süstolne laine, mille levimiskiirus on 7 m/s.
Pulsi sagedus:
Pulsi sagedust mõõdetakse 20 sekundi jooksul. Saadud tulemus korrutatakse kolmega või mõõdetakse 30 sekundit ja tulemust kahekordistatakse. Arütmia puhul pulssi tuleb mõõta 1 minuti jooksul.
Norm: 60-80 lööki minutis.
Pulsus frequens – pulsi sagenemine (tahhükardia)
Pulsus rarus – pulsi hõrenemine (bradükardia)
Pulsi rütm:
Pulsi rütmi määrab südame vasaku vatsakese töö.
Pulsus regularis – õige rütm.
Pulsus irregularis –ebaõige rütm (arütmia).
Arterid, kus palpeeritakse pulssi:
Kodarluuarter, reiearter, unearter, õndlaarter,õlavarrearter, jalaseljaarter, kõhuaort, tagumine säärearter.
Kodarluuarter, reiearter, unearter, õndlaarter,õlavarrearter, jalaseljaarter, kõhuaort, tagumine säärearter.
Arteriaalse vererõhu mõõtmine
Arteriaalne vererõhk mõõdetakse nii tervetel, kui haigetel inimestel südame-veresoonkonnasüsteemi seisundi hindamise eesmärgiga. Arteriaalne vererõhk on liikuva vere poolt avaldatav surve arterite siseseintele ja eesolevale veresambale . Arteriaalne vererõhk sõltub paljudest faktoritest, aga eelkõige need on: vere juurdevool arteriaalsesse süsteemi, veresoonte seinade elastsus ja vere viskoossus. Eristatakse süstoolne vererõhk (maksimmaalne rõhk, mis tekkib vasaku vatsakese süstoli järel) ja düastoolne vererõhk (minimaalne rõhk, mis tekkib südame düastola protsessis). Maksimaalse ja minimaalse vererõhu vahet nimetatakse pulsirõhuks.
Normid:
Süstoolne - kuni 140 mm elavhõbedasammast.
Düastoolne -kuni 90 mm elavhõbedasammast
Pulsirõhk - 40/50 mm elavhõbedasammast
Tuleks kasutada ametlikult heakskiidetud aparaate. Õlavarrel rõhku mõõtvad aparaadid on kõige täpsemad. Soovitatakse mõtta vererõhk pikali või istuvas kliendi asendis. Mõõtmiseke valitakse käsi, kus vererõhu näidud on kõrgemad. Käsi asetatakse niiviisi, et mansett asuks kliendi südame kõrgusel. Rõhk mõõdetakse minimaalselt 2 korda, võetakse arvesse väiksem number. Vererõhku võib mõõta ka reie peal.
Arteriaalne vererõhk mõõdetakse nii tervetel, kui haigetel inimestel südame-veresoonkonnasüsteemi seisundi hindamise eesmärgiga. Arteriaalne vererõhk on liikuva vere poolt avaldatav surve arterite siseseintele ja eesolevale veresambale . Arteriaalne vererõhk sõltub paljudest faktoritest, aga eelkõige need on: vere juurdevool arteriaalsesse süsteemi, veresoonte seinade elastsus ja vere viskoossus. Eristatakse süstoolne vererõhk (maksimmaalne rõhk, mis tekkib vasaku vatsakese süstoli järel) ja düastoolne vererõhk (minimaalne rõhk, mis tekkib südame düastola protsessis). Maksimaalse ja minimaalse vererõhu vahet nimetatakse pulsirõhuks.
Normid:
Süstoolne - kuni 140 mm elavhõbedasammast.
Düastoolne -kuni 90 mm elavhõbedasammast
Pulsirõhk - 40/50 mm elavhõbedasammast
Tuleks kasutada ametlikult heakskiidetud aparaate. Õlavarrel rõhku mõõtvad aparaadid on kõige täpsemad. Soovitatakse mõtta vererõhk pikali või istuvas kliendi asendis. Mõõtmiseke valitakse käsi, kus vererõhu näidud on kõrgemad. Käsi asetatakse niiviisi, et mansett asuks kliendi südame kõrgusel. Rõhk mõõdetakse minimaalselt 2 korda, võetakse arvesse väiksem number. Vererõhku võib mõõta ka reie peal.